Kaks naabrituba: e-post ja Usenet — uks, mis jäi avatuks, ja uks, mis sulgus igaveseks

E-post ja Usenet sündisid peaaegu samal ajal, samas keskkonnas ja samasuguste inimeste käte all. Mõlemad olid tekstipõhised suhtlusvahendid, mis kasutasid varajasi andmesidevõrke. Ometi läks nende saatus lahku: üks neist kasvas välja maailma kõige levinumaks digitaalseks suhtluskanaliks, teine aga vajus vaikselt unustusse. See lugu räägib kahest naabritoast — üks, mille üks jäi avatuks, ja teine, mis sulgus igaveseks.

E-posti sünd: Raymond Tomlinson ja @-märk

1971. aastal tegi Bolt Beranek and Newmani (BBN) insener Raymond Tomlinson midagi, mis tundus tollal tähtsusetu: ta kohandas olemasoleva programmi SNDMSG nii, et see suudaks sõnumeid saata ühelt ARPANET-i arvutilt teisele. Enne seda sai sõnumeid jätta ainult sama arvuti teistele kasutajatele. Tomlinson lõimis SNDMSG-sse koodi programmist CPYNET, mis võimaldas failide kopeerimist võrguarvutite vahel, ja lõi sellega esimese võrgupõhise e-posti süsteemi.

Kasutajanime ja sihtarvuti eristamiseks valis Tomlinson @-märgi. Valik oli pragmaatiline: @ ei esinenud üheski kasutajanimes ega TENEX-i operatsioonisüsteemi käskudes, ja selle tähendus — inglise keeles „at" ehk „kohas" — sobis loogiliselt, viidates kasutaja asukohale võrgus. See valik kehtib tänaseni iga e-posti aadressi alusena.

Tomlinsoni esimene katsesõnum liikus kahe kõrvuti seisva arvuti vahel. Sõnumi sisu kohta on ta ise öelnud, et see oli midagi tähenduseta, tõenäoliselt juhuslik klahvivajutuste jada nagu „QWERTYUIOP". Kuid see tagasihoidlik katse pani aluse suhtlusvormile, mida 2026. aastal kasutab üle 4,7 miljardi inimese maailmas.

E-posti küpsemine: standardid ja avatus

E-posti edu ei tulnud üleöö. 1973. aastal aitas Tomlinson kaasa dokumendi RFC 561 loomisele — esimesele standardile, mis määratles e-kirja väljad nagu „From", „Subject" ja „Date". See oli oluline samm, sest just standardid tegid e-postist universaalse süsteemi: ükskõik millist tarkvara sa kasutasid, kirjad jõudsid kohale.

1982. aastal võeti vastu SMTP (Simple Mail Transfer Protocol), mis sai e-posti edastamise selgrooks ja on seda tänaseni. E-posti tugevus peitus tema lihtsuses ja avatud arhitektuuris — igaüks võis püstitada oma meiliserveri, igaüks võis kirjutada oma meilikliendi. Keegi ei kontrollinud süsteemi tervikuna. See detsentraliseeritus tegi e-postist vastupidava ja kohanemisvõimelise vahendi.

Tänapäeval saadetakse iga päev üle 390 miljardi e-kirja ja e-post on jätkuvalt ametliku digitaalse suhtluse nurgakivi — hoolimata kõigist vestlusrakendustest ja sotsiaalmeediaplatvormidest, mis on vahepeal tekkinud.

Usenet: akadeemiline uudistejagamise võrk

1979. aastal, kaheksa aastat pärast Tomlinsoni e-posti katset, pakkusid Duke'i ülikooli üliõpilased Tom Truscott ja Jim Ellis välja idee, mis sai nimeks Usenet. Nende eesmärk oli luua süsteem, mis võimaldaks Unix-arvutite kasutajatel jagada uudiseid ja pidada arutelusid — midagi foorumi ja ajaleheveeru vahepealset. Tehniline alus oli UUCP (Unix-to-Unix Copy Protocol), mis edastas andmeid sissehelistamisühenduste kaudu.

Usenet oli korraldatud uudistegruppidena (newsgroups), mis olid jaotatud hierarhiatesse. Kõige tuntumad olid nn „Big Eight" ehk kaheksa peamist hierarhiat: comp.* (arvutid), humanities.* (humanitaarteadused, lisandus 1995), misc.* (muu), news.* (võrgu enda uudised), rec.* (vaba aeg), sci.* (teadus), soc.* (ühiskond) ja talk.* (vabad arutelud). Lisaks eksisteeris eraldiseisev alt.* hierarhia, mis loodi teadlikult väljaspool Big Eight’i ametlikku struktuuri alternatiivse ja modereerimata sisuloomise võimaldamiseks. Iga uudistegrupp keskendus konkreetsele teemale ja igaüks võis postitada.

1986. aastal loodi NNTP (Network News Transfer Protocol), mis tõi Usenet-i TCP/IP-võrkudesse ja muutis sõnumite levitamise tõhusamaks. 1980. ja 1990. aastate alguses oli Usenet akadeemilise maailma ja tehnikainimeste seas äärmiselt populaarne — koht, kus arutati kõike Linuxi kernelist kuni filosoofiani.

Igavene september: Usenet-i murdepunkt

Usenet-i kultuur põhines kirjutamata reeglitel ja kogukonnanormidel. Igal sügisel, kui uued üliõpilased said kampuse kaudu Usenet-ile ligi, tuli üleujutus — kogenematud kasutajad, kes ei tundnud netiketti. Vanad olijad nimetasid seda „septembriks". Tavaliselt vaibus see mõne nädalaga, sest uustulnukad õppisid reeglid selgeks või lahkusid.

1993. aasta septembris muutus kõik. AOL (America Online) avas oma miljonitele kodukasutajatele ligipääsu Usenet-ile. Seekord ei lõppenud september kunagi. Uute kasutajate laine oli lõputu ja pidev, ning kogenud kogukond ei suutnud enam kultuuri alal hoida. Seda sündmust hakati kutsuma „igaveseks septembriks" (Eternal September) ja see tähistab hetke, mil Usenet-i originaalkultuur lagunes pöördumatult.

Miks e-post jäi ja Usenet kadus?

E-posti ja Usenet-i erinevad saatused tulenevad mitmest tegurist:

Isiklik vs kollektiivne. E-post on olemuselt üks-ühele suhtlus — sõnum läheb konkreetsele inimesele. Usenet oli avalik arutelu. Kui tekkisid veebifoorumid, blogid ja hiljem sotsiaalmeedia, pakkusid need sama avalikku aruteluvõimalust, aga kasutajasõbralikumal kujul. E-posti funktsiooni — privaatset, adresseeritud sõnumit — ei asendanud miski.

Spämm ja modereerimine. Usenet-i avatud olemus tegi sellest spämmerite paradiisi. Kuna modereerimist peaaegu polnud, muutusid paljud uudistegrupid kasutuskõlbmatuks. E-post kannatas samuti spämmi all, kuid siin tekkisid tõhusad vastumeetmed: spämmifilter, must nimekiri, hiljem masinõppepõhine tuvastus. E-post kohandus, Usenet mitte.

Kasvavad kulud ja ISP-de loobumine. Usenet-i sõnumite maht kasvas plahvatuslikult, eriti kui binaarfailide jagamine (tarkvara, pildid, hiljem video) võttis üle suure osa liiklusest. Internetiteenuse pakkujate jaoks muutus Usenet-i teenuse pakkumine kulukaks ja juriidiliselt riskantseks. Üks teise järel lõpetasid ISP-d oma Usenet-teenuse — näiteks Time Warner 2005 ja AOL 2005, ning teised järgnesid.

Veebi revolutsioon. World Wide Web pakkus visuaalsemat, navigeeritavamat ja ligipääsetavamat alternatiivi. Foorumid nagu phpBB, siis Reddit ja teised platvormid täitsid Usenet-i nišši paremini. E-post aga integreerus veebiga sujuvalt — Hotmail (1996), Gmail (2004) — ja muutus veelgi kättesaadavamaks.

Usenet-i pärand

Kuigi Usenet on peavoolust kadunud, ei ole ta päriselt surnud. Teenusepakkujad nagu Newshosting ja Eweka pakuvad endiselt juurdepääsu, ja mõned uudistegrupid on aktiivsed. Tehniliselt eksisteerib Usenet edasi — aga tema kultuuriline tähtsus on ajalugu.

Samas väärib Usenet tunnustust mitme asja eest: ta oli esimene laiaulatuslik online-arutelukeskkond, terminid nagu „FAQ", „spam" ja „flame war" said alguse sealt, ning „igavene september" on endiselt tabav metafoor iga kord, kui mõni suletud kogukond äkki massilisele kasutajaskaalale avaneb.

Kokkuvõte

E-post ja Usenet olid kaks naabrituba, mis ehitati samasse hoonesse — varajasse internetti. E-post jäi avatuks, sest ta oli piisavalt lihtne, piisavalt isiklik ja piisavalt kohandatav, et elada üle iga tehnoloogilise murrangu. Usenet sulgus, sest tema avatud, modereerimata ja kollektiivne olemus ei pidanud vastu massilisele kasutajakasvule ja veebi tulekule. Raymond Tomlinsoni 1971. aasta @-märk elab edasi igas e-kirjas; Tom Truscotti ja Jim Ellise 1979. aasta uudistegruppe mäletavad vaid need, kes seal kunagi kirjutasid.

Allikad

1. Internet Hall of Fame — Raymond Tomlinson. internethalloffame.org/inductee/raymond-tomlinson/
2. Wikipedia — Usenet. en.wikipedia.org/wiki/Usenet
3. Wikipedia — Eternal September. en.wikipedia.org/wiki/Eternal_September
4. Wikipedia — History of email. en.wikipedia.org/wiki/History_of_email