4. nädal — Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis
Sissejuhatus: miks peaks eestlane jälgimiskapitalismist hooling?
Eesti on uhke oma e-riigi maine üle. Digiallkirjad, e-residentsus, i-hääletamine — need on märksõnad, mida maailmale esitleme. Kuid selle digiedukuse varjus peitub küsimus, millele harva otsa vaatame: kui palju me tegelikult oma digitaalsest jalajäljest teame ja kes sellest kasu lõikab? Shoshana Zuboff nimetas seda nähtust jälgimiskapitalismiks — majandusmudeliks, kus inimeste käitumisandmed on muutunud peamiseks tooraineks.
Jälgimiskapitalism Eesti kontekstis
Avalik internetiruum ja sotsiaalmeedia
Eesti internetikasutajad on aktiivsed sotsiaalmeediakasutajad. Facebook, Instagram, TikTok ja YouTube on igapäevased kaaslased, kuid nende platvormide ärimudel põhineb kasutajaandmete kogumisel ja müügil reklaamijatele. Eestis puudub kohalik alternatiiv, mis tähendab, et meie kodanike andmed voolavad peaaegu eranditult USA suurkorporatsioonide kätte.
Eriti murettekitav on olukord noorte hulgas. Statistikaameti andmetel kasutab internetti igapäevaselt üle 90% Eesti noortest vanuses 16–24. Nende kasutusharjumused, eelistused ja isegi emotsioonid on platvormide algoritmide poolt kaardistatud viisil, mida kasutajad ise sageli ei mõista.
Tavameedia ja digiaedik
Eesti meediamaastik on digiteerumise läbi oluliselt muutunud. Postimees, Delfi ja ERR pakuvad sisu veebis, kuid sellega kaasneb ulatuslik jälgimistehnoloogia. Küpsised, pikslid ja kolmandate osapoolte jälgijad on meediasaitidel tavapärased. Paradoksaalselt on just avalik-õiguslik ERR selles osas eeskujulikum, sest ei sõltu reklaamitulust.
Digiaedik (digital enclosure) avaldub ka selles, kuidas üha rohkem avalikku teavet liigub tasuliste seinade taha. Kvaliteetajakirjandus nõuab tellimust, mis loob infolõhe jõukamate ja vähem jõukate ühiskonnaliikmete vahel.
Riigi e-teenused: kas eeskuju või hoiatus?
Eesti e-riigi teenused on üles ehitatud X-tee infrastruktuurile, mis on tehniliselt üks maailma turvalisemaid andmevahetusplatvorme. Riik logib igat päringut ja kodanikul on õigus kontrollida, kes tema andmeid vaadanud on. See on oluline läbipaistvuse mehhanism, mida paljud riigid ei paku.
Siiski tekitab küsimusi andmete hulk, mida riik oma kodanike kohta kogub. Tervise infosüsteem, maksuamet, rahvastikuregister — need süsteemid sisaldavad tervikpildi inimese elust. Kuigi praegu on süsteem demokraatlikult kontrollitud, tekib küsimus: mis juhtuks, kui poliitiline kliima muutuks?
Kommunikatsioonitehnoloogiad
Eestlased kasutavad laialdaselt sõnumirakendusi nagu WhatsApp, Facebook Messenger ja Telegram. Need kõik koguvad metaandmeid: kes kellega, millal ja kui tihti suhtleb. Isegi kui sõnumite sisu on krüpteeritud, paljastavad metaandmed üksi juba märkimisväärselt palju.
Positiivse näitena võib tuua Signal'i kasvavat populaarsust teadlikumate kasutajate hulgas ning Eesti oma IT-kogukonna aktiivset panust privaatsust austavate lahenduste arendamisse.
Tulevikustsenaariumid
Must stsenaarium: digitaalne kontrolliriik
Kujutame ette Eestit aastal 2035, kus rahvusvaheline julgeolekuolukord on tinginud järjest ulatuslikuma jälgimise. Riik on kehtestanud kohustusliku digitaalse identiteedi kõigile veebiteenustele. Tehisintellektipõhine jälgimissüsteem analüüsib sotsiaalmeedia postitusi meelsuse tuvastamiseks. Hiina sotsiaalkrediiditüüpi süsteem hindab kodanike usaldusväärsust nende digijalajälje põhjal.
Selles stsenaariumis on Eesti e-riigi infrastruktuur, mis loodi demokraatia teenimiseks, muutunud kontrolli tööriistaks. X-tee logid, mis pidid tagama läbipaistvust, on saanud jälgimise vahendiks.
Valge stsenaarium: teadlik ja suveräänne digiühiskond
Alternatiivses tulevikus on Eesti 2035. aastaks saanud andmesuveräänsuse eestvedajaks Euroopas. Kodanikel on reaalne kontroll oma andmete üle läbi detsentraliseeritud identiteedisüsteemide. Eesti on arendanud välja avatud lähtekoodiga sotsiaalmeediaplatvormid, mis ei põhine reklaamitulul. Haridussüsteem õpetab juba algkoolist alates kriitilist digikirjaoskust.
Selles stsenaariumis on Eesti rakendanud Yochai Benkleri visiooni, kus informatsioon on jagatud hüve, mitte kaubeldav vara. Kohalikud ettevõtted pakuvad privaatsust austavaid alternatiive globaalsetele platvormidele.
Kokkuvõte
Jälgimiskapitalism ja digiaedik on Eestis reaalsed probleemid, kuigi nende ulatus on väiksem kui mõnes teises riigis tänu tugevale andmekaitse raamistikule ja e-riigi läbipaistvusele. Siiski ei tohi rahulolu praeguse olukorraga viia liigsesse uinumisse. Eesti tugevus — väiksus ja paindlikkus — võib olla just see, mis võimaldab meil valida valge stsenaariumi raja.
Küsimus ei ole selles, kas tehnoloogia on hea või halb. Küsimus on selles, kelle huvides see töötab.
Allikad
- Zuboff, S. (2019). The Age of Surveillance Capitalism. PublicAffairs. — Wikipedia
- Benkler, Y. (2006). The Wealth of Networks. Yale University Press.
- Morozov, E. (2011). The Net Delusion. PublicAffairs.
- Euroopa Parlament (2016). Isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). — Wikipedia
- Surveillance capitalism — Wikipedia
- Surveillance Self-Defense — Electronic Frontier Foundation
- Filter bubble (Eli Pariser, 2011) — Wikipedia
- A Brief History & Ethos of the Digital Garden — Maggie Appleton